seiugis [1]

1. sēiugis u. (selten) sexiugis, e (v. sex u. iugum), sechsspännig, currus, Apul. flor. 16. p. 24, 19 Kr.: sexiuges equi, Aur. Vict. de vir. ill. 76, 1. – subst., sēiugēs, ium, m., das Sechsgespann, Liv. 38, 35, 4. Plin. 34, 19. Corp. inscr. Lat. 5, 10048. – Nbf. sēiugae, ārum, f., Isid. orig. 18, 36, 1; u. Sing. sēiuga, ae, f., ibid. § 2.